... to be continued ...

life

it's a spiral.
relive the good times.
they will feel like new times.





















igaühel on õigus olla tema ise ja väljendada ennast ning tunda sellest mõnu (mitte süütunnet), niikaua kuni me ei tee teistele haiget ja ei piira teisi.

õnnelik pole mitte see, kellel pole probleeme, vaid see, kes nendega elada oskab.

ghosts

minu seisukoht on kindel.
minu vaated vankumatud.
minu unistused paigas.
minu elu muutub.
ma olen vaba.
maailm on minu ees avatud.
ta ootab mind oma üllatustega.
jaapan - ma ei peta sind.
kodu mere ääres - ma tulen sinna.
tähtede sadu - tehke mis suudate.
vihm sajab endiselt taevast alla ja tuul puhub vastu põski.
sa võid arvata, et sa teed õigesti.
tegelikult oled sa juhitud.
ma olen fatalist.
sadagu või pussnuge.
i shall have my blue lagoon.

how to express love?

The day with its cares and perplexities is ended and the night is now upon us.
The night should be a time of peace and tranquility, a time to relax and be calm.
We have need of a soothing story to banish the disturbing thoughts of the day,
to set at rest our troubled minds, and put at ease our ruffled spirits.

And what sort of story shall we hear?
Ah, it will be a familiar story, a story that is so very, very old,
and yet it is so new. It is the old, old story of love.

Two lovers sat on a park bench with their bodies
touching each other, holding hands in the moonlight.

There was silence between them.
So profound was theire love for each other,
they needed no words to express it.
And so they sat in silence, on a park bench,
with their bodies touching,
holding hands in the moonlight.

Finally she spoke.
"Do you love me, John ?" she asked.
"You know I love you, darling." he replied.
"I love you more than tongue can tell.
You are the light of my life.
My sun. Moon and stars.
You are my everything.
Without you I have no reason for being."

Again there was silence as the two lovers sat on a park bench,
their bodies touching, holding hands in the moonlight.
Once more she spoke. "How much do you love me, John ?" she asked.
He answered : "How much do I love you ? Count the stars in the sky.
Measure the waters of the oceans with a teaspoon.
Number the grains of sand on the sea shore. Impossible, you say."

"Yes and it is just as impossible for me to say how much I love you."

"My love for you is higher than the heavens, deeper than Hades,
and broader than the earth. It has no limits, no bounds.
Everything must have an ending except my love for you."

There was more of silence as the two lovers sat
on a park bench with their bodies touching, holding hands in the moonlight.

Once more her voice was heard.
"Kiss me, John" she implored.
And leaning over, he pressed his lips
warmly to hers in fervent osculation...

pour la vie

käisin vaatamas filmi "la cité des enfants perdus" (1995).
mulle meeldis. oli väga häid episoode ja ilusat pilti.
jean-pierre jeunet did it again.
















ja mulle tundub, et "inception" sai ka sellest filmist mõttelõnga.

kallis erlike!

palju õnne sünnipäevaks!

infinity

good times are here to stay.

lost

once i thought
that losing myself
keeps you here with me

once i thought
that keeping you here
makes me a better man

once i thought
that love is an obligation

who will i be
when i die?

i lost myself
to keep you

i lost myself
and i lost you too





















now i know where i'm going
now i know what i have to do
now i know that losing myself
makes me lose - only lose

wish

i made a wish
of stones and sea
of heart and soul
my wish is free

used to be

mul on olnud kultuurne nädalalõpp.
käisin noblessneri valukojas vaatamas Anti Marguste episoode.
eile külastasin Pruutide Kooli Tõstamaal.
mixed emotions, mixed life.
tõeliseks armastuseks on vaja vabadust.
kahte vaba hinge. nothing more.
two souls walking this earth together in freedom.
japan, taiwan, australia, hawaii, brazil, south africa.
i have a free soul.

who's from norway?

homme hommikul ei taha mu jalad minuga ilmselt rääkida.
muuhulgas tahtsin ära mainida, et ma olen eestis pettunud.
ma ei arva, et ma peaks kohe soome kolima, aga...
jalgrattateid ja spordiplatse võiks ikka eestisse rohkem rajada, või mis?
ega eestlane ei pea nüüd päris igat asja ka vere, higi ja pisaratega taga ajama.
ok, me ei saa 15ndat kuupalka ja meie keskmine kuutasu on 3 korda väiksem kui mujal euroopas, aga no midagi võiks ju riik meile siiski anda.
tunnen endas protestivaimu tõusu.

otsisin siia illustreerivat pilti, aga leidsin pilte üksnes parukatest ja kingadest.

bliss

i feel like a...

beautiful intentions

kui sul palutakse mitte meenutada arvu 10, ja küsitakse, millist arvu ei olnud vaja meenutada...

meie mõistus peab tegema alguses seda, mida ei ole vaja teha, et endale teadvustada, mida ei ole vaja teha. kui ma eitan midagi või jooksen halva eest ära, siis on mu tähelepanu negatiivsel ja ma toidan seda oma jõuga. see tähendab, ma lähendan end negatiivsele.

me peame sõnastama oma visiooni (kogemuse) kavatsustest.
positiivses võtmes, oleviku vormis ja esimeses isikus.
*) positiivses võtmes, sest negatiivset selles maailmas ei eksisteeri. positiivselt sõnastatud kavatsus annab ajule konkreetse suuna, tegevusele vajaliku jõu.
*) oleviku vormis, sest ainult see on siin ja praegu. tulevik ei ole veel käes ja minevikku enam ei ole. tuleb käituda nii nagu meie kavatsus oleks juba käes. see kogemus tuleb visualiseerida ja ta muutubki reaalsuseks.
*) esimene isik (mina) ei ole egoismi ilming. mul on õigus võtta vastutus enda maailma eest. ma ei tohi sekkuda teise inimese ellu ükskõik kui head kavatsused mul on - see oleks vägivald tema maailma suhtes. vägivald tingib vastuagressiooni. ma pean võtma vastutuse endale, ega oota, kuni teine muutub.

kui inimesel on kogemus, siis tegutseb ta tõhusamalt.
see kogemus on võimalik endale luua.

ma loon kogemuse, et täita oma kavatsus.

"Here she comes with the master plan
And I'm starting to lose control
Here she comes to this trash of man
And I'm ready to taste it all when

She's bringing me in
Checking me out
Making me glorious

Here she comes like a brand new day
Belly dancing across the room
In the moonlight I watch her sway
To her rhythm I'll go as groom with grace tonight

She's bringing me in
Checking me out
Making me glorious"

- A. Johnson

kas on taevas põrgu kohal?

ma peegeldan end seintelt
tühjad seinad peegeldavad mind
minu seest peegeldub
põrgu
ma põlen
ja mu hing põleb
iga samm mis ma teen
on nagu saatuse vali naer
tunded meenuvad majade seintest
tunded meenuvad tänavatest
tunded meenuvad paberitest, pudelitest, söögist, riietest
mälestused kisuvad mind endaga kaasa
ja ma ainult mõtlen
mõtlen kogu aeg
näen ja meenub
kuulan ja meenub
maitsen ja meenub
olen ja meenub
targem oleks öelda - piinlen
ma ei tea isegi kuidas seda nimetada
need tunded mis mu sees põlevad
nad kõrvetavad mind
ma kõrvetan iseend
põrgu

no man is an island

me sünnime siia maailma. me eraldume oma emast.
eraldumine emast on eraldatuse kogemuse põhialuseks.
olles eraldi oleme üksi.
oleme siin ilmas üksi ja teeme neid asju, mida teeme, üksi.
me peaksime aga tegema asju koos.
koos olles on meil tohutult toetust.
me ei pea mitte midagi üksinda tegema.
saame alati paluda kedagi, väljendada enda vajadusi ja küsida toetust.















laskem lahti illusioonist, et me oleme üksi.

"Ükski inimene ei ole saar, täiesti omaette:
iga inimene on tükk mandrist, osa maismaast;
kui meri mullakamaka minema uhub, jääb
Euroopa väiksemaks, samuti ka siis,
kui ta maanina upitab, samuti ka siis, kui ta
sinu sõprade või sinu enda lossi purustab;
iga inimese surm kahandab mind, sest mina
kuulun inimkonda; ja seepärast ära iialgi
päri, kellele lüüakse hingekella;
seda lüüakse sinule."

- John Donne